| Ükskõik, mida ma ka ei teeks, jään ma alati truuks
|
| Minevikus tehtud vead, enam ei kordu eal
|
| Ma vaatan selja taha, jääb nii palju maha
|
| Ma olen ikka veel siin
|
| Kui vaatan enda ette ja näen vendi keskel
|
| Jään teile ma alati
|
| Need, kes on mu kõrval, koos liigume edasi
|
| Koos läbime raskused, algusest lõpuni
|
| Ma ei tea, kas see on nüüd muusika, mis ühendas meid nelja
|
| Kuid tähtsad on ka kõik need, kes ei pöörand selga
|
| See tähendab sitaks rohkem, nii et sa isegi ei kujutaks ette
|
| See kõik nagu polndki päris, neid oli vaid hunnik skelette
|
| Kuid aeg on näidand, juhtind, praakind välja kui ei meeldi
|
| Ja üks mis kindel austuseta siit ei lahku keegi
|
| Oleme üksteist välja kannatand ja leppind lõpuks
|
| Oleme õppind andestama, sest teame mis on sõprus
|
| Ja kant on kallis, kuid ilma tüüpideta oleks see poolik
|
| Tallad maas, rebime sama köit, mis aastaid käsi on soonind
|
| Meil oli siin pikalt aega mõelda ja võtta end kokku
|
| Kuulda paska sealt, kus me julged näod ei kohtu
|
| Ja selle pühendan neile, kes me vastu suud on pruukind
|
| Me toome veel tagasi päeva, mil meist esmalt kuulsid
|
| Loome taas kindluse, mis kerkib kui lego
|
| Sõna või mego, me ülemvõim on sego
|
| Ma vaatan selja taha, jääb nii palju maha
|
| Ma olen ikka veel siin
|
| Kui vaatan enda ette ja näen vendi keskel
|
| Jään teile ma alati
|
| Need, kes on mu kõrval, koos liigume edasi
|
| Koos läbime raskused, algusest lõpuni
|
| Teen hetkeks pausi ja mõtlen kuidas see kõik see algas
|
| Väike poiss, lai püks, kelle suurim soov oli laulda
|
| Kriitseldades paberile kollast elu läbi silmade
|
| Miski ei ole siin muutunud, ka see õhk mida hingame
|
| Ja inimesed ei muutu, vaid muutub suhtumine
|
| Mul on pohhui keda usud, mul on oma uskumine
|
| Kõik kuulavad aint algust, a' keegi ei kuula lõppu
|
| Nii jäävadki palju asjad segaseks just seetõttu
|
| Ja ma austan alati neid, kes meid loomadeks loevad
|
| Kõik mu koerad, see on me perekond, kus isa ei hülga poega
|
| Need kes on, need jäävad, nii kauaks kui see kestab
|
| Jään alati mäletama tüüpe, kes on nüüd ja olid esmalt
|
| Ma ei vaja selleks litsi, et mu musta pesu pestaks
|
| Mul piisab teadmisest, et kuulume üksteise sekka
|
| Ma vaatan selja taha, jääb nii palju maha
|
| Ma olen ikka veel siin
|
| Kui vaatan enda ette ja näen vendi keskel
|
| Jään teile ma alati
|
| Need, kes on mu kõrval, koos liigume edasi
|
| Koos läbime raskused, algusest lõpuni
|
| Sammun, pilk terav kui siletitera
|
| See on allkiri mu lepingule kes keda, miks mida
|
| Kes kuidas reserveerib vaid oma elulaadi
|
| 2:0 topeltülev, kuid lühem edu mu saagil
|
| Maapind liigub, möödub minevik, jalge all torm
|
| Vahet pole, siis olgu, nii oli, nii on
|
| Kitsal teel, nügib keegi mind arvestamata
|
| Ma võtsin isiklikult, kuid jätsin arveldamata
|
| Asjad niisama liikuma ei hakka, neid mällu talletamata
|
| Lased teisel kanda risti ise kannatamata
|
| On põhimõtted, mis mõtted põhja vajuvad tiigis
|
| Kes läinud, on näinud ja nendega enam edasi ei triigi
|
| Lühendan piirid, aga kuhu mind viivad lühemad liinid
|
| Teadetetahvlilt rebitud kiri
|
| Lahti ei ühenda neid, enam ei tõmba niigi
|
| Astu need sammud mu kannul kuni teel jahtub pigi
|
| Ma vaatan selja taha, jääb nii palju maha
|
| Ma olen ikka veel siin
|
| Kui vaatan enda ette ja näen vendi keskel
|
| Jään teile ma alati
|
| Need, kes on mu kõrval, koos liigume edasi
|
| Koos läbime raskused, algusest lõpuni |